Millest küünal on tehtud?

Küünlad on olemas olnud väga pikka aega: kellegi esimene mälestus küünaldest võib olla valgusallikana, kellegi teise oma aga jõulupuu ehtena või hoopis kodus mõnusa ja ilusa dekoratsioonina. Seekord kirjeldame, millest küünal koosneb — asja, mida oleme nii kaua tundnud, kuid millest me ei pruugi tegelikult kuigi hästi aru saada.

Mis siis sulab

Vastus küsimusele, mis küünlas sulab, on ilmselt sama, nagu kui te poleks sellele üldse mõelnudki: vaha! Tänapäeval on küünlatootmiseks saadaval väga eri materjalidest ja omadustega vahad, kuid teaduslikult määratletakse vaha kui materjal, millel on järgmised omadused:

• Tahke toatemperatuuril, kuid vedel kõrgemal temperatuuril ja põlemise ajal;
• Vett mitteläbilaskev ja vees mittelahustuv;
• Sile tekstuur ja kerge surve all poleeritav;
• Madala toksilisuse ja madala reaktiivsusega;
• Nõrga või olematu lõhnaga.

Küünlavaha võib sisuliselt nimetada „kütuseks“, sest see on koostisosa, mis soojuse toimel sulab. Nii nagu inimesed vajavad toitu ja autod kütust, vajavad küünlad vaha.

Mõned faktid küünla „kütuse“, ehk selle kohta, mis küünlas sulab:

• Kuni 19. sajandini mõeldi sõnadega „vaha küünlad“ tavaliselt mesilasvahast küünlaid;
• Kõik „kütused“ põhinevad süsivesinikel — olgu need looma-, taime- või naftapõhised. Kõigi küünlatootmises kasutatavate kütuste keemiline koostis on sarnane ja kõik küünlakütused põlevad sarnasel viisil;
• Euroopa Liidus tarbitakse igal aastal umbes 700 miljonit kilogrammi küünlaid;
• Küünlakütused põlevad kollase leegiga süsiniku olemasolu tõttu;
• Ühtegi konkreetset kütusetüüpi või -segu ei peeta küünlatootmiseks „parimaks“. Kõik hea kvaliteediga küünlakütused on tõestanud, et nad põlevad puhtalt, ohutult ja ühtlaselt;
• Ükski kütus ei põle täiesti tahmata. Kõik orgaanilised ühendid eraldavad mittetäieliku põlemise käigus mingil määral süsinikku (tahma). Tahma teke sõltub eeskätt tahi pikkusest ja leegi häirimisest;
• Tuntud küünlatootjad kasutavad oma toodetes üksnes kvaliteetset „kütust“.

Tänapäeval kasutatakse kõige sagedamini parafiinivaha, kuid kiiresti on populaarsust kogunud ka looduslikud vahad, nagu soja-, kookos- ja palmivaha — see on otseselt seotud sellega, et jätkusuutlikkus ja keskkonnasõbralikkus on inimestele üha olulisemad.